Vana hea Rootsi aeg – müüt või ajalooline tõde?
1630-
ndatel aastatel hakati maad uuesti harima, kuid tööjõudu oli ikkagi vähe. Mõisnikud otsisid
tööjõudu lähedal asuvatest küladest, kes vabastati kolmeks aastaks igasugustest maksudest.
Saaremaa sõjas väga kannatada ei saanud ja saarlased moodustasid umbes veerandiku eesti
rahvastikust, seega ümberasujad kolisid pigem mandril vabaks jäänud maadele elama. Ka
naaberriikidest tuli uusi asukaid, peamiselt vene talupojad, käsitöölised, kaupmehed ja
kalurid. Osa soomlasigi kolis Põhja-Eestisse elama ning lätlasi Lõuna-Eestisse. Uue rahva
kogunemine toimus aastakümnete jooksul ning laialipillatult, seega sai võimalikuks, et uued
asukad omastasid eesti keele, kohalikud kombed, kultuuri ja töötegemise. 17. sajnadi lõpuks
arvati eestlaste rahvaarvu olevat üle 350 000.
Rootsi ajaga kaasnes uus halduskorraldus, mis jäi püsima ka pärast Rootsi aega. Eesti ala jäi
sarnaselt varasemaga jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti kuulus Eestimaa