Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas
eestlastes sedavõrd sügavat pahameelt, et vähesed soovisid minna võitlema Suur-
Saksamaa eest. Vabathtlike värbamine asendati osalise sundmobilisatsiooniga. Enamik
Saksa poolel sõdinu Eesti väeosadest hävis septembris 1944 Punaarme suurpealetungi
käigus. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujäänud sõdureid Punaarmee kätte
vangi.
Need mehed, kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel said selleks kolmanda
võimaluse ühinedes Soomlasetega. Ulatuslikum põhenemine algas märtsis 1943, et
pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua
Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, milles kujuneks tulevase Eesti sõjaväe
tuumik. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus 2500
vabathtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast
Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel.