Kirjanduse lõpueksam 2011
Esialgu nimetasid
kreeklased luuletajaid eleegia- ja jambi- või laululoojaiks. Eleegiaks nimetati luulet, millele
oli omane kaksikvärss, sisuks elulised teemad. Jambi puhul oli iseloomulik kolmik värsimõõt,
sisult enamasti satiiriline. Paljude eleegiate eripära seisnes näiteks selles, et need innustasid
sõdalasi võitlema. Hellenismiajal tuli käibele mõiste lüürika, mille all mõisteti muusika saatel
lauldavat luulet: monoodilist (soololaululine) ja koorilüürikat, mille puhul lisandus tekstile ka
tantsuline liikumine. Monoodiline luule oli tundelisema teemakäsitlusega ning erines ka
vormilt. See koosnes salmidest e stroofidest. Igal poeedil kujunes välja oma meelisstroof,
milles kasutati erinevaid värsivõtteid. Koorilüürika moodustasid matuse- ja pulmalaulud,
laulud jumalatele, peolaulud. Koorilüürika sai alguse Spartast, mistõttu jäi dooria dialekt selle
laululiigiga seotuks
annaabi.ee 
