Estonian Voices arranzeeringute autorit ja äärmiselt andekat Kadri Voorandit oli suurepärane laulmise ajal jälgida, sest ta justkui sulas iga kontserdi muusikakillukesega ühte ning lasi muusikal sõna otseses mõttes enda kehast läbi voolata. Laulmise ajal tundus nagu ta ei märganudki kedagi teist, laval olid vaid tema ise ja tema muusika ning tema näoilmed ja kehakeel olid väga emotsionaalsed. Eriti huvitavat vaatemängu pakkusid tundelised ,,duellid" tema ning saksofonisti või soolokitarristi vahel, sest tema improvisatsioonilised oskused olid hiilgavad. Ka Voorandi hääle ilu ja kõlavuse kohta ei ole ühtegi halba sõna öelda, sest tegemist on harukordselt võimeka inimesega. Kogu tema looming, mis kontserdil ette kanti, lõi Voorandist veel parema mulje ning pani inimesi teda tõeliselt imetlema. Peale Voorandi võiksin välja tuua ka kõik teised Estonian Voices liikmed, sest ka nende tase ei jäänud Voorandi tasemele alla. Pole
varemnähtamatute võtetega, mängis kitarri poognaga, manades sealt kummalisi, okeaanilisi helisid, mille väljumine võimendiseinast mõjus publikule kui LSD annus. Pärast kontserti otsustati üksmeelselt, et isegi kui Jeff Beck ansambli maha jätaks, saavad nad oma reputatsiooni kahjustamata neljakesi edasi esineda. Kuid Jeff Beck tuli tagasi ja pärast suvist Ameerika-turneed tuli Yardbirds täies koosseisus koju tagasi. Ainult et nüüd oli ansamblis kaks soolokitarristi. See periood ei kestnud kahjuks kaua. Ja veel enam on kahju selle pärast, et see periood ei peegeldunud peaaegu üldse lindistustes. Üks väheseid näiteid on "Stroll On", mis lindistati 1966. aasta lõpus rezissöör Antonioni filmi "Blow Up" jaoks. Algul tahtis helirezissöör kutsuda ansambli The Who, kuid need mingil põhjusel ei saanud või ei tahtnud tulla ja lõpuks lindistas selle ansambel Yardbirds. Need kes viibisid kahe soolokitarriga
annaabi.ee 
