"Kitarri areng"
bassikeelt, tõrjus teised näppepillid tahaplaanile. Muusikat märgiti kuni selle ajani üles
üksnes tabulatuurides. See on süsteem, tähtede ja numbrite abil näidati ära nootide
asukohad astmelaual. Erinevatel riikidel olid erinaevad viisid tabulatuure üles märkida. 16.
saj. võeti kasutusele O. Petrucci leiutatud nooditrüki moodus. (Mätlik, 1991:3)
1.4 Näppepillide taganemine
17. sajandiks oli lauto kujunenud 14-ne keelseks: 7 burdoon e. basskeelt ja 7 soolokeelt.
Lauto kõrval mängiti ansamblites ka palju tema sugulaspille millest üks, colascione,
millega mangiti saadet, oli 6-keelne ning sama häälestusega, mis tänapäeva klassikaline
kitarr. Kõikide nende kitarri ja lauto sugulaspillide repertuaar on osa kitarrimuusika
pärandist ja üldjuhul tänapäeva kitarril mängitav. Koos hispaania näppepillidega levisid
Euroopas 17. saj. ka hispaania tantsud. Siis aga hakkas klahvpillide võidukäik, ning
annaabi.ee 
