Sõjasuvi Ruhnul
Vaevalt jõuti lahe varjust välja, kui traallaeva
ründasid järsud laineread ja tema vastu paisati kümneid tonne vett. Laevatekk kadus aeg-ajalt jalge alt, siis jälle vajus
küljele. Tuli kõvasti kinni hoida, et enda vastu vaheseinu mitte ära lüüa. Väikeses ruhvis, mis ili sapööre tuubil täis oli
palav ja umbne. Nii mõnigi mees surus juba pealetulevalt iiveldust tagasi, hoides taskurätikut suul.
,,Võtke teatavaks, et üks keerd on soolikatel juba sees,'' põristas Hodak. Temast endast, õlakast ja jässakast ei saanud
jagu ükski merehaigus.
,,Ja kui palju neid veel tuleb?'' küsis nooruke sapöör.
,,Kuni kõik puntrasse lähevad. Selle ajaga aga oleme juba Ruhnus.''
,,Et ta kuhtuks, see Ruhnu!''
,,Selleks me sinna lähemegi.''
Sapööride juttu kuulates mõlgutas Jegorõtšev omamõtteid meenutades mitte just kerget teenistust saartel....
,,Dessandil valmistuda maaleminekuks!'' andis ta edasi komandöri käsu.
,,Kõik üles
annaabi.ee 
