Näärid
alla ning viidi see siis talli. Maaperedes on mõnel pool tänini kombeks vana- aastaõhtul või
uusaastahommikul lauta loomadele leiba (soolaga leiba) viia. Selle toimingu kunagine põhimõte oli, et
toitu jätkuks ka järgmisel aastal. Inimeste tulevikku püüti mõjutada näiteks nii, et noad-kahvlid-
lusikada setati söögilauale ühtekokku, siis püsib kogu pere koos ning on üksmeelne. Ennustati ka
soolateradega. Igaüks poetas oma lusika alla soolateri ning uusaastahommikul vaadati kui need pole
sulanud, on see hea õnne märk.
Viljasaagi endena on 1. jaanuari nagu teistelgi talviste tähtpäevade päikesepaiste pigem hea kui
halva tähendusega. Härmatis märgib head teraviljasaaki, head õnne, inimestele head tervist; sadu
(lumi, rahe, vihm) tähendab vilja ikaldumise, inimestele tõbesid ja surma. Võrreldes jõulupühadega on
ilmavaatlus vana- ja uusaastal üsna kõrvaliste tähtsusega.