Heeringas
Eriti just viimase rühma
esindajaid seostatakse tervisliku mõjuga kahejalgsete kalasööjate ainevahetusele. Samas on
just polüküllastamata rasvhapete kõrge sisaldus mõõdupuuks, mis nõuab rasvaste heeringate
hoolikat kohtlemist rääsumise vältimiseks.
Süsivesikuid on heeringates minimaalselt, nii et neid kala toiteväärtuse kujunemisel tavaliselt
arvesse ei võeta. Erandiks on juba valmistooted, näiteks heeringafilee magusas marinaadis või
soolaheeringatele soolamisprotsessis lisatud suhkur. Peamiselt just soolaheeringa rasvasus
ongi aluseks energeetilise väärtuse kujunemisel. Sajagrammine soolatud heeringafilee ports
annab tarbijale keskmiselt veerand tuhat kilokalorit.
Mineraalühenditest on heeringas palju kaaliumi-, väävli-, fosfori- ja kaltsiumiühendeid.
Viimased kaks pääsevad maksvusele juhul, kui heeringat süüakse koos väikeste luudega. Et
meil eelistatakse peamiselt vähem või rohkem soolatud heeringaid, siis peab heeringasõber