Heeringas
ikka silguga piirduma. Selline seisusevahe sünnitas uusi kõnekäände. Näiteks andis rahvasuu
järgmist hüva nõu: "Kui rootsi vangi (heeringat) ei ole, siis siruta silku, kui silku ei ole, siis
söö sabata silku (ehk soola)!"
Rasvase ja soolase suutäiena sobis heeringas nii kördi-, leeme- kui ka leivakõrvaseks. Et
tegemist oli siis juba suhteliselt odava ja hästi säiliva kaubaga, hakati seda lausa mitu korda
päevas sööma. Veelgi enam, sageli maksti isegi osa töötasu soolaheeringates. Just sellest
perioodist võime otsida ka juuri eestimaalaste üldisele soolalembusele, mis meid tänini
saadab.
XX sajandi algupoolel loobuti paljudes taludes väikestes kogustes heeringa ostmisest ja selle
asemel varuti terve tünn, millest piisas kauemaks. Soolaheeringas oli ka hea nälgakustutav
toidupoolis moonakotti nii koolilastele, karjastele kui ka metsameestele. Muide,
heeringatünnide soetamise komme säilis kunagistel elatanud talupidajatel veel XX sajandi
annaabi.ee 
