Feminism Eestis
Tõelise eesti naise
võrdluskujuks peetakse Kõrboja Annat või Vargamäe Krõõta, kes nurisemata ja ka
alandusi trotsides elavad oma egoistlike ja kesiste võimetega meeste kõrval. Tegelikus
elus ei maksa neid tegelaskujusid jäljendada, kuna liigne leplikkus ei viita
õilsameelsusele või ürgnaiselikkusele, pigem viitab see orjameelsusele teenida
isandat. Kuni selline käitumine on naiste poolt aktsepteeritav või isegi naiselikuks
peetav, seni ei ole mõtet rääkida palgalõhest ja sookvootidest, siin ei aita ka soolise
6
võrdõiguslikkuse volinik ega eurodirektiivid. Ametikohtadel, mida täidavad peamiselt
naised (lasteaiakasvatajad, õpetajad, meditsiinitöötajad jne) jääbki palk madalaks
senikaua, kuni naised sellega ise lepivad ja soost tingitud kannatusi paratamatuks
peavad. Elust enesest on näiteid, kus samale tööle kandideerides, küsides naise käest
palga suurust on vastus ebamäärane ja enamasti alla keskmise