elupaika. Nojah, aga raba on ju ka soo - selle viimane arenguaste, pealegi kasutatakse murdeti neid sõnu sageli risti vastupidises tähenduses: kohanime - raba kannab tegelikult madalsoo, mingi raba nimes on aga - soo. Ja mis seal ikka arutada, on ju ammu teada, et madalsoodes kasvavad sookask ja madalkask, rabades enamasti vaevakask. Kui raba südames siiski asja hoolikamalt uurida, tuleb välja, et seal kasvavate üksikute igerike sookaskede hulgas leidub sageli ka mõni arukask. Ja need kaks liiki on siin aasta ringi väga hästi eristatavad: arukase viimaste aastate võrsed on tihedalt kaetud vahatäppidega ja katsumisel karedad; sookaskede võrsed seevastu on tavaliselt selgelt karvased. Metsas saab neid kahe kase parimaid eristamistunnuseid kasutada vaid noortel, kuni mõnemeetristel puudel või vesivõsudel. Suurte puude oksad hõõrduvad tuules üksteise vastu, kulutades maha karvad ja siludes laiali vahatäpid.
,,Imelik," arvas direktor siis, ,,enne oli ikka tema sagedam, aga nüüd läheb teine temast ette." ,,Jah, see teine läheb temast ette," ütles Indrek ja oli üpris rõõmus, et võis direktoriga ühel arvamusel olla. XV. Nõnda tuli kevad. Aga Indrek ei pannud tähelegi, et oli tulemas kevad. Ainult kui sattus ühes teistega välja laheda tuule kätte päikesepaistele ja nägi eemal veerjaid välju, siis nagu tundis äkki, et on juba kevad. ,,Nüüd hakkab jõgi varsti üle sookaskede paistma," mõtles ta kodust. ,,Jah, nüüd hakkab ta juba varsti väljamäele paistma, kui päike on nii soe, kui ta läheb aina soojemaks ja kui puhub niisugune tuul." Ja alles nagu esimest korda elus mõistis ta õieti, kuidas oli jõgi kevadeti paistnud Vargamäele läbi ja üle sookaskede juba siis, kui nad olid alles raagus, ja ka siis veel, kui lõkendas juba hele rohelisus. Kogu veekangas oli olnud üldine sära ja sätendus, verstade tagantki kustusid silmad seda vaadates
annaabi.ee 
