Henrik Visnapuu
Ju pandud on verine tapper
Me elupuu juurele.
Ja tõuseb me kodumaa vapper
Üles teole suurele.
Ei looda me pimesi imet,
Maailma ei juhi võim.
Me tunneme tuleva nime-
See inimsoo vaba vaim.
Luulekogu ,, Periheel" on keskendunud ta abikaasa mälestamisele, see sisaldab kauneid, kuid
süngeid luuletusi Visnapuu leinast ning kaotusvalust. See on kogumik varasemast Ingi-
romaanist ning tundeküllastest mälestuslauludest. Seal kajastub Hendriku vajadus läheduse,
soojusee, toetuse ja mõistmise järele.
Luuletus ,, Melankoolia"
See algab ju, kui lehtpuu urbub
Ja luhas laiali on veed.
Siis juba varitseb mu teel
Tumm pruunisilmaline kurbus.
Luuletus ,, Periheel"
Mid läbi varjutuste
Viib kalmistule ring,
Kui taga suletud uste.
Sind pole enam, Ing!
Nii raskelt vastu nägu
Lööb tuisu rõske rätt.
Ees harvikud ja nõgu,
Kuid ühtki sooja kätt.
Mõne aja pärast, 1951. aastal 3. aprillil sureb ka Visnapuu ise. Oma viimased eluaastad veetis
annaabi.ee 
