Viivi luik referaat
kadunud, kättesaamatuks muutunud, möödunud.
Ajatuksumise ja tuleviku olemasolu on samas pidevalt küsitav, kas me äkki ei
seisa hoopis paigal, kas me ei otsi olematut, ei oota tulematut.
Küllaltki tähendusrikas on kogu esimene luuletus, mis on üks vähestest
suvelugudest, luuletus, mida enamik on kooliajal lugemikust näinud, ehk
pähegi tuupinud. Midagi väga omast on selles angervaksa lõhnas ja hilissuvises
mõttes, et SEE soojuseaeg on jälle igaveseks läbi, ehk tuleb järgmine, kuid kes
seda nii kindlalt teab?
"Luulekogu avaluuletus edastab Luige ühe põhisõnumi: Ja seda suve / ei tule
enam, / ei tule enam / seda suve. (Lk 5.) Neisse klassikaks saanud ridadesse on
kätketud kaduvuse ja mööduvuse lohutamatu nukrus. Mõtlemapanev on
asjaolu, et juba 1975. aastal kirjutatud tekstides kõneleb Luik aastasaja lõpust
tajutav on teatud kiirendatud kronoloogia, ehk ka tülpimus ja lõpu-ootus."
(Rolf Liiv)
annaabi.ee 
