Tõde ja Õigus II Terve tekst
nahatäie kõndima, see annab selle õige sooja, ja kui ta seda tahtis teha, ütles talle Jürka
hoovis, et silmapilk on lõuna, ei maksa enam välja minna. Tähendab, klassis oli ikkagi mõni hea
tund kulunud, sest kiri tuli peale kella kümmet ja lõuna oli kella kahe ja kolme vahel. Nõnda
Indrek arvas aega mitte nüüd, vaid hiljemini, kui ta kõigele tagasi mõtles. Nüüd ei teinud ta
midagi muud, kui aga läks, sest soojaotsimine, soojaleidmine tundus talle praegu tähtsamana
kui kõik muu.
Väljas oli tuuline ja külm. Kippus nagu peent liivataolist lund sadama, aga ometi ei sadanud ka,
et tunneks sadu. Lumi ootab soojemat ilma -- mõtles Indrek. Lumi ei armasta külma -- lisas ta
juurde, kui surus käed palitu taskuisse ja läks. Kuhu? Seda ei pannud ta tähele, sest tal oli
praegu muud teha kui seda tähele panna, kuhu ta läheb. On ju ükskõik, kuhu minna, peaasi, et
lähed, kui on külm