Aino Pervik
mõistetava kujundlikkusega (R. Krusten 1995: 212).
Ka muinasjutus „Sookoll ja sisalik“ (1986) püüab A. Pervik lastele arusaadavaks teha mitmeid
elulisis põhitõdesid (R. Krusten ... 1995: 212). Raamat tutvustab poeeetilises
muinasjutuvormis looduseseadusi ja keskkonna ühtsust (O. Kruus ... 1995 ja 2000 405).
Tegevus toimub soos ja tundub, et kirjanik on ainet saanud oma lapsepõlvemailt. Sookoll on
justkui soohaldjas, kaitsevaim, st et teised tegelased peavad teda selleks (M. Müürsepp...
1995: 50). Ta laseb muidu nii heatahtlikult ja ilulembelisel sookollil vangipõlves kurjaks ning
tuimaks muutuda. Muinasjutus juhitakse tähelepanu erinevate loomade eluviisidele ja viiakse
laps järelduseni, et ainult erinev olek ei tee kedagi heaks ega halvaks. Seda raamatut võiks
pidada ka armastuse looks – vähemalt eesti lastekirjanduses. Tegelaste käitumine on inimlik
ja mõistetav (M. Müürsepp ...