Eesti iseseisvumine 1918
Vabadussõjalaste tegevuses on nähtud kahe maailmasõja vahelisele Euroopale iseloomuliku
autoritaarse korra propageerijate liikumise (fasistid, natsid, tuliristlased, lapualased) Eesti
varianti. Vabadussõjalastele olid iseloomulikud isikukultus, rahvaühtsuse propageerimine,
kutsekodade eelistamine poliitilistele erakondadele. Esitati demagoogilisi süüdistusi ja
lubadusi. (Laur, Pajur, Tannberg, 1995).
KOKKUVÕTE
Eesti edukat võitlust riikliku iseseisvuse saavutamiseks 1917-1919 soodustass üldine
välispoliitiline olustik. Meie vägede võidukas tegevus Vabadussõjas Vene ja Saksa relvastatud
jõudude vastu samaaegselt oli mõeldav seetõttu, et Maailmasõda ja sellele järgnevad
revolutsioonilised sündmused olid neid suurrahvaid riiklikult ja sõjaliselt nõrgestanud.
Võidus Vabadussõjas oli otsustava tähtsusega, et Eesti suutis end kiiresti riiklikult ja sõjaliselt
organiseerida. Need suured ajaloolised ülesanded lahendati eelkõige Ajutise Valitsuse
annaabi.ee 
