eestlastest koosnevate pataljonidega peatati punaarmee suurrünnak. Need lahingud olid oma ägeduselt võrreldamatud ükskõik milliste Teise maailmasõja lahingutega, mõningatel andmetel hukkus Narva all 120 000 punaarmeelast. Eestlastest teenisid nende lahingute eest Rüütliristi obersturmbannführer Harald Riipalu ja sturmbannführer Paul Maitla. Seal hukkus Alfons Rebase parim sõber hauptsturmführer Georg Sooden. Need vaprad mehed võitlesid ja langesid oma kodumaa eest, võitlus kommunismi vastu oli see, mis neid ühendas ja innustas. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktika liseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde. Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SSvabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem
Samal päeval toimus Eesti Rahvuskomitee esimene põrandaalune koosolek Tallinnas. 15. veebruari varahommikul alustasid 2. löögiarmee üksused uusi rünnakuid kogu rinde ulatuses. Viie järgneva päeva jooksul ei vaibunud ohvriterikkad lahingud hetkekski. Otsustavat edu siiski ei saavutatud. 19. veebruari õhtul tuli major A.Rebase staapi teade 18. armee ülemjuhatajalt: Eesti pataljon 685, Esimene Eesti rahvuspataljon, on allutatud armeegrupile Narva. 21. veebruaril jõudsid Rebane ja Sooden oma meestega Pihkvasse ning sealt edasi Eestisse. Ränkrasked olid lahingud Auvere juures. 20. veebruaril 1944 oli 12-kilomeetrilisel rindelõigul positsioonidele paigutatud üle 2000 kahuri ja miinipilduja, millest poole tunni jooksul tulistati välja rohkem kui 80 000 mürsku. Tankide toetusel kolme päeva jooksul sooritatud rünnakud ei toonud edu. Ebaedust tingituna tegi nõukogude väejuhatus olulisi muudatusi pealetungioperatsioonide läbiviimise plaanis
Julgestusgrupid reorganiseeriti pärast nende sisulist hääbumist idapataljonideks. Eesti julgestusgruppidesse jäänud meestest formeeriti kolm idapataljoni, mis kandsid numbreid 658, 659 ja 660 ning 657. üksik idakompanii. Administratiivselt allusid idapataljonid iga armee peakorteri juures asuvale idaüksuse ülemale. Neis pataljonides võitles 1942. aasta lõpul kuni 15 000 meest. Idapataljonide viimased ülemad olid: Alfons Rebane Georg Sooden Erich (Heinrich) Ellram 1942. aasta augustis kuulutasid Saksa võimud välja Eesti Leegioni asutamise ning mõne aastakäigu meeste sundmobilisatsioon egiidi ,, Kaitse oma kodumaad!" all. Meestele oli valik. Kas lüüa kaasa Saksa rindeväeosades ja tagala tööteenistustes või minna Saksamaale tööle sõjatehastesse või kindlustustöödele. Meelitati, et Eesti Leegionis on Saksa sõjaväe parim varustus ja relvastus ning legionäär võib end tunda härrasmehena
annaabi.ee 
