Sonorism Sonorism on lähenemine muusikalisele kompositsioonile, mis fokuseerib karakteritele, kvaliteedile ja heli ehitusele. See rõhk helil on loomupäraselt ühendatud uute heli tüüpide otsimisega. Sonorism toetub instrumentidega eksperimenteerimisele, luues uuenduslikke mängimistehnikaid. Sonorism algatati 1960 aastatel arenenud uuest sädelevast muusikast. Sonorism ühendab jumaliku võlujõu ja spontaansuse müstilise võlu, valiku laiuse ja ulatusega. Ainult drakooniline võlu võrdub Sonorismiga mitmekesisuse ja jõu aspektist. Sonoristid võivad ära õppida iga loitsu igast loitsu nimekirjast, kaasa arvates raviva võlu. Sonoristid ei pea loitse aegsalt ette valmistama. Igal sonoristi poolt loodud loitsul on suuline komponent, mis võtab vormi laulmisest, skandeerimisest ja deklameerimisest. Selle tõttu ei saa sonoristid eales võtta Vaikset Loitsu ja on üldiselt halvatud vaiksetes alades. ...
Reisis Jaapanisse, sai sealsest muusikast kinnitust oma muusikalistele ideedele. Tema tegevuse teljeks oli muusika, füüsika, matemaatika ja arhitektuuri seoste uurimine ja oma muusikas ühendamine, tema täiesti teistsugune lähenemine muusikale oli 1960ndail aastail Euroopas originaalne, kuid ei leidnud järgijaid nagu Boulez, Ligeti jt, ta jäi elu lõpuni teisitimõtlejaks. Tema helikeel on kordumatu, jäljendamatu. Kohati võib seda liigitada 1960ndate sonorismi hulka, st erilised mänguvõtted ja tämbrinüansid on esiplaanil, kuid Xenakis lõi kõla ja muusikalise materjali organiseerimiseks ülikeeruka süsteemi, mis põhineb matemaatika ja arhitektuuri seaduspäradel. Ise on seda nim stohhastiliseks printsiibiks (kr.k. vastupandamatult eesmärgi poole püüdlev). Komponeerimisel kasutab millimeetripaberit! Samas, Xenakise enda sõnul püüdleb tema muusika meta-kunsti poole, st tahab ületada komp
annaabi.ee 
