Casanova armub, ning peab esmakordselt silmitsi seidma reaktsioonide ja valuga, mis sellega kaasneb. Vaatajate ees on palju erikülgseid suhteid. Arvustused Vanemuise «Casanova» lahutab meelt, kuid jääb siiski püsivalt meelde. Belgia koreograafi käe all on tantsijate meisterlikkus justkui kasvanud. Väga meeldiv on vaadata Colin Thomas Maggsi, aga ka Mai Kageyama ja Takuya Sumitomo osalusel tantsunumbreid. Veidike häirib asjaolu, et David Sonnenbluck toimib oma «Casanovaga» nagu koopiamasin. Nimelt on ta samasuguse muusika saatel samasuguse koreograafia juba varem lavale toonud õige mitmeil pool maailmas. (Tartu Postimees, Raimu Hanson) Ainuke, mida need lood ei paku, on inimestevaheliste tunnete, põrkumiste ja tõmbumiste subjektiivselt emotsionaalne pool. Ja kuidas seda üldse edasi anda? Võimatu. Vanemuises äsja lavale toodud, Belgia koreograafi ja lavastaja David Sonnenblucki ,,Casanova" aga suudab seda
Eiei, maitsetutest või isegi selle poole kaldu piltidest pole juttugi. Inimlik animaalsus päästetakse valla erineva pingega laetud elektriliselt särisevate tantsunumbritega, mille aluseks on tihkeks, ent tempokalt hoogsaks pressitud koreograafia. Tänapäevase muusika kasutamine tähendab, et DJ plaadikeerutamise najal sirgunud põlvkonnad võivad end eriti pingutamata lavalt nähtavaga samastada. Ühtaegu on Sonnenbluck valinud lavastusele vägagi riskantse toimenurga. Paberil võib teha eriti peene tantsuseade ja ka jalga tatsuma panevat muusikat pole raske kokku ajada. Kuid lõpuks peab konkreetne trupp asja laval toimima panema. Selles suhtes tuleb Vanemuise väikest, aga väga rahvusvahelist tantsumeeskonda tunnustada. Jah, etendust veavad kvaliteedimärgiga Vanemuise esitantsijad, kuid tegemist pole klassikakaanoneid järgiva lavastusega, mis toetuks peamiselt staaride sooritustele ja
annaabi.ee 
