Friedebert Tuglase novell "Inimese vari"
Jakob saatis temaga oma emale
kukru, kus oli oma ja võõramaa raha. Oma raha paberist, võõras kullast. Maret ärkas jälle mitu korda
unest, läks jõe juurde, kust leidis eest oma poja. Viis poja onni. Poeg olid haige, haavatud sealt, kust
riided polnud katki ja riided olid augulised sealt kust keha polnud haavatud. Ta oli mürgi pommi
plahvatuse kätte jäänud. Nägu oli must. Jakob sonis, otsis vahel oma pampu, kukrut ja riideid. Üles
ärgates käskil emal tema sonimistest mitte välja teha. Maret ei tahtnud hetkekski poja juurest lahkuda,
kuid käis siiski vahepeal inimesi üle jõe venega sõidutamas. Ta kurtis teistele pojaga juhtunut, kuid ei
saanud neid abi, vaid kuulis jutte teistest sõjas käinutest ja valitsuse kirumist. Kord kuulis kelleltki, et
arst olevat kirukumõisa tulnud. Maret läks kiiresti tohtrit kutsuma. Arsti lubaski tulla. Arst imestas,
annaabi.ee 
