Luulekogu analüüs Kalju Kangur ,,Sonetiraamat" Kalju Kangur sündis 25. oktoobril 1925 Vana-Kuustes ja suri 15. jaanuaril 1989 Tartus. Ta oli eesti kirjanik (põhiliselt luuletaja) ja luuletõlkija. Aastatel 1939-1944 õppis ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis Tartus. Tema värsse trükiti esimest korda Postimehes aastal 1943 ja alates 1949 ilmus tema luuletusi pidevalt perioodikas. Tema esimene luulekogu ,,Mööda jalgteid" ilmus aastal 1957. 1959 ilmunud ,,Üksainus rukkipea" oli tema võti Eesti Kirjanike Liitu. Temalt on ilmunud neli sonetikogu, haikusid, lasteraamatuid, luulekogusid, epigrammide kogu ja proosateoseid. Tema töid on tõlgitud paljudesse keeltesse, sh inglise, saksa, soome, läti, leedu, vene ja itaalia keelde. Kalju Kangur on tõlkinud vene kirjanikke (muuhulgas ka Puskinit). Kalju Kangur on pigem keskendunud loodusluulele ja lasteluuletustele. Ta on ka käsitlenud ajaloolisi teemasid ni...
"Ainsad inimesena meeldivad kunstnikud, keda ma kunagi olen tundnud, on halvad kunstnikud. Head kunstnikud eksisteerivad lihtsalt selles, mida nad teevad, ning järelikult pole nad üldse huvitavad sellena, kes nad on. Suur poeet, tõeliselt suur poeet on kõigist olevustest kõige vähem poeetiline. Viletsemad poeedid on aga täiesti lummavad. Mida halvemad on nende salmikesed, seda maalilisemad nad välja näevad. Pelk tõsiasi, et inimene on avaldanud teisejärguline sonetiraamatu, teeb ta täiesti vastupandamatuks. Ta elab seda luulet, mida ta ei suuda kirjutada. Teised kirjutavad luulet, mida nad ei julge teostada." "Teda näha tähendab teda jumaldada, teda tunda tähendab teda usaldada." "Iga kord kui inimene teeb midagi läbinisti rumalat, teeb ta seda kõige üllamatel ajenditel." "Enesesüüdistamine on omamoodi luksus. Kui me süüdistame ennast, siis tunneme, et kellelgi teisel pole õigust meid süüdistada."
annaabi.ee 
