Alates 1909. aastast elas Munch Norras. Tähelepanuväärne on see periood eelkõige seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi geeniusemüüdi trafaretile vastupidiselt kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak, kontakti kompav nii Looduse, Elu kui enesega. Algul pesitses ta Kragerø linnas, kus ta maalis mitmeid klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli sisekujunduse konkursil. 1912 aastal pandi ta tööd üles Sonderbundi näitusel Kölnis. Kragerø’s lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks 1916 aastal vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus elas aastaid endassetõmbunult, spartalikku elu. Põhimotiivideks kujunesid lihtsat taluinimesed, kes kündsid põldu, korjasid vilja jne. 1923. aastal suri ta õde Laura. Edvard Munch suri 23. jaanuaril 1944, veidi rohkem kui kuu aega pärast oma 80.
kunstnik hakkas liigselt alkoholi tarvitama. 1902. aastal kaotas ta duellis oma vasaku käe sõrme lüli, mille tõttu pidi ta tükk aega Kopenhaageni haiglas mööda saatma. Sellel perioodil valmis ka kuulsa filosoofi Nietzsche portree. 1909. aastast alates möödus kogu kunstniku elu Norras. Algul pesitses ta Kragersi linnas, kus ta maalis mitmeid klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania ülikooli sisekujunduse konkursil. 1912. aastal pandi ta tööd üles Sonderbundi näitusel Kölnis. Kragersis lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast paljusid diskussioone lõpuks vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus ta elas aastaid endassetõmbunult. Põhimotiivideks kujunesid lihtsat taluinimesed. Selle aja juures on irooniline tõsiasi, et pikalt elupõletajast geeniuse elu elanud mehest sai vaga, kõrge eani elav kunstnik.