Lambakarjus ja aeg
Ta oli oma rajal, aga samas rajalt iira. Kui .
Vooras teda konetas ja talle korraldusi jagas, tiiitis karjus neid teenistus-
valmilt, kuid tema vaim kiiis oma radu. Ta muutus ise riinnuks, igaveseks
ja katkematuks riinnuks, mille algus ja lopp on iihesainsas kordumatus
sammus, iihesainsas jiiljes.
Óhtul, kui piiike oma punase silma uduste miigede taha peitis, mehed
peatusid. Nad olid joudnud samassekohta, kuhu eelmiselgi ohtul. Sona-
tult heitsid nad tiihtede alla pikali ning sonatult andsid end une voimusse.
Kolmanda piieva hommikul olid nad jiille teekonna alguses. Vooras
vaatas lambakarjust kahtlustavalt - ta siidamesse kerkis aimdus, et
mingil viisil on seelihtne mees, kes talle sonakuulelikult jiirgnes, teda iile
trtlmbanud. Kuidagi oli karjus temalt tema viie votnud - aeg ei liiinud
enam edasi ja oli keskelt murdunud nagu oksaraag. Sestapei niiinud nad
teetolmus ka oma eilseid jiilgi.
Seeoli raske piiev: Vooras lausa lendas mooda rada, vaevalt puudu-
annaabi.ee 
