nii et maailm vangub. Aeg nüüd kaljuvööle kannustada täkku, heita et säält ööle raudne kinnas näkku. Aega ennast aga ei jätkunud. 1939 algas Maailmasõda, 1940 aga "pöördus maakera itta". Sarnaselt pealkirjastatud värssmontaazi autor Juhan Sütiste avaldas 1940. aastal "Varamus" artikli "Meie uusromantika pärapoeesia", milles andis Talviku luulele järsult eitava hinnangu. Isegi "Kohtupäevas" ei leidu tema arvates midagi arvestamist väärivat. Sütiste sonade järgi on kogu poeedi looming "...lootusetu pessimismi ja viirastuslike elamuste luukamber..." Poleemilises tuhinas tehtud väärotsustus jäi pikaks ajaks külgekleebitud sildina Talviku loomingule. Pärast "Kohtupäeva" avaldas Talvik ainult neli luuletust; käsikirjas on säilinud seitse luuletust ja luulekildu, nende hulgas 1939. aastal kirjutatud "Loojak" lausa prohvetlik nägemus eelseisvast: Varsti, varsti enam keegi õrna roosipuud ei hari. Üle lossi, üle seegi
Kolmandas kimbus olid koos kuuri, keldri ja pè>è>ningu ning Passi-perekorteri voti, viimane neist koige pisem, selline, mis avab pigem laekaid voi millega keeratakse ules seinakelli. Lihtne arvutustehe utleb, et votmeid oli kokku viisteist. Raamat, mida Passi-poissravi maaramise ajalluges ja millel Sobakovi pilk peatus, oli "Pruun katk". Selles raamatus raagiti jubedustest, mida Hitleri kasilased olid Eestis toime pannud, kuid muidugi ei lugenud poiss . midagi muud peale sonade, ei teadnud ju ta, kes oli Hitler. Peale musta haakristi kaanel oli raamatus veellilla tempel, mille jargi raamat kuulus raamatukogule. Just seda kooritas Sobakov, just see torkas talle silma; raamat oli nii isearaliku nurga alt, et ta nagi ka seda, mida poleks tohtinud naha. Ujumine sobis- Passi-poisile nagu raamatu lugeminegi. Kui jatta korvale see, et .-uks oli tervisele hea, teine halb ja et molemad koos moodustasid selle, mida vois tinglikult nimetada Passi-poisi eluks (eluks
annaabi.ee 
