Kontserdiarvestus
See oli
üks nukramaid minu arvates. Ta algas aeglaselt ning kurb meeleolu valdas mind terve laulu
vältel. Lõpupoole muutus mäng elavamaks ja ka jõulisemaks. Järgmisena kuulasime Joaquin
Rodrigo sonaadi kolm osa. Esimene oli Sonata Giocosa I Allegro moderato. See, nagu
pealkirigi ütleb, oli väga kiire ja rütmikas. Mõnikord kostsid üksikud noodid, mis olid
valjemad, kui meloodia ise. Teos läks väga soravalt ja kiirelt omandades jõudu. Järgmisena
tuli II Andante moderate. Sellele sonaadiosale oli omane astmeline karakter, kuna ta läks
mõnikord valjemaks ja siis jälle vaiksemaks. Ma ei olnud väga vaimustuses sellest teosest,
kuna jällegi tundus ta liiga kurbana, mina eelistan lõbusamaid meloodiaid. Viimane
sonaadiosa oli III Allegro. See meeldis mulle eelnevast kahest osast kõige rohkem. Algus oli
väga kiire ja lõbus. Kuigi me istusime kõige viimases reas, kostis see teos nii, nagu me
oleksime eesotsas. Meloodia oli lustakas ja astemeline ning lõpp oli väga vaimukas.