just nii rahutuile. Neitsiohtu siis olin alles ja täis ootamist. (Under: 400) Sa tasa vastu toolikorju toetud, pea aknast pahisevas kiirtejoas, mis nimbusena on su juustel, et mu mõtted on su ees kui helmerivid tuhmkuldses valguses kui vanal maalil, ning ulatades sulle kruusist vett, mu käed on hardad nagu templikivid või nagu preestrid pühal rituaalil. (Merilaas: 61) Ja äkki tuli käsk. Kas ülevalt, kus vaagitud on iga samm ja pala, et ukse lahti lõid ja panid jala ristteele somnambuulselt kuulekalt? (Under: 405) Ma lehvitan rätikuga, jään tagasi vaatama... Ons lootus vaid nagu juga, mis langeb ja tõusta ei saa? (Under: 379) Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda! Kuu poetand põrandalle hõbelehti, kui pisarad on puhkend taevas tähti - Kuis võiksin unusta nüüd su ja iseenda! (Under: 48) Kurb on süda, hale on mu meel. Kas on ilmas armetumat veel? (Merilaas: 167) Kõnnin mööda randa, mõtted kibedad. Kõnnin mööda randa, kivid libedad. (Merilaas: 140)
disse, otsekui sest mingit abi võiks olla. Lõpuks leiab ta end jälle «alasti selle üliõnnetu ajajärgu külma kätte jäetud, maise kaari- kuga, ebamaiste hobustega nii ekslen ma vanamees ringi. Mu kasukas tilpneb kaariku taga, aga ma ei ulatu seda võtma, ja keegi patsientide sagivast karjast ei liiguta sõrmegi. Petetud! Petetud! Korragi kuulda võtta öökella eksihelinat seda ei tee enam iial heaks!» Novell lõpebki sel somnambuulselt soiguval noodil. Siin ilmneb Kafka üldine vastumeelsus maailma suhtes ning omalaadne «õnnetusefilosoofia», mille ta ise on sõnastanud nii: «Kõik inimeste hädad saavad alguse sellest, et kodust välja minnakse.» Kõige üllam võimalik eesmärk või ajend kodunt väljaminemiseks maa- arst võtmas kuulda raskelt haige kutset osutub iseenda jälgiks paroodiaks, pettuseks ja seatembuks, mis on otsekui lavastatud selleks, et maa-arst oma praksisest, väärikusest, kodust, riietest
annaabi.ee 
