Sofi Oksanen -"Puhastus"
prantslastelt, kes võtsid venelastelt, kes võtsid kreeklastelt?) on Hans. Täiuslik abikaasa,
täiuslik isa, täiuslik mees vähemalt mingi hetkeni. Ja täiuslik armastus (nagu Inglil ja
Hansul) ületab kõik (vt. lisaks: telepaatia).
Hansu surm tuleb lugejale rahustusena, meil on ta pärast hea meel (ja hea meel, et Oksanen
seda ülimat Häppi Endi Alleed mööda ei läinud, kus kui nad veel surnud pole, elavad nad
tänase päevani õnnelikult...)
On sommilegi selge (ja siilile ja saksale), et kontrast on kirjanduses tugev relv. Selleks, et
väärtustada magusat, on vaja mõru. Et väärtustada toitu, on vaja tühja kõhtu. Et väärtustada
õnne, on vaja kannatusi. Et väärtustada rikkust, vaesust. Ka üliandekas autor ei saa kirjutada
head teost, mis oleks kas üdini õnnelik ja rõõmus ja positiivne ja sillerdav (rõhutan sõna
,,head" ja mõtlen loetavat, nauditavat) algusest lõpuni, sest kirjanudses pole kärbes meepotis
annaabi.ee 
