kasvu käigus. Radiaalselt levivad hüüfid võivad oma tippudes kanda erinevaid genoome (tekkinud mutatsioonide, tuumade „ristsiirde“, paraseksi jm. tulemusel) ja neid erinevates tingimustes, erinevatele kasvusubstraatidele levides läbi katsetada. (Seened on välispidise seedimisega, nagu bakteridki absorbeerivad nad toitaineid, olles neid eelnevalt ensüümidega lagundanud.) Loeb see, mis juhtub hüüfi tipurakus. Iduplasma ja somatoplasma on siin üks ja seesama. Nad pole eristunud nagu teame selle olevat loomariigile iseloomuliku, kus munaraku tekkele järgneb kudedeks diferentseerumine. Üldjuhul seentel pole kudesid (erandiks on selts Laboulbeniales) ja „munarakk“, kui see tuumade liitumisel eoskoti või eoskanna näol tekib, taandub kohe haploidseteks eosteks – sügootne meioos. Mutatsioonid on toormaterjal evolutsiooniks, kuid mõningail juhtudel annab liikidevaheline hübridisatisioon evolutsiooniks lisavõimalusi,
suurte hüpetega tsütoloogia. Avastati kromosoomid, kirjeldati rakujagunemise protsesse mitoosil ja meioosil. Nende ja mõnede muude avastuste, nii eksperimentaalsete kui ka teoreetiliste arenduste baasil hakkasid juurduma uued kujutlused organismide individuaalsest arengust ja pärilikkusest. Geneetika arengu suhtes oli neist uutest seisukohtadest tähtsaim A. Weismanni teooria. Tema tähtsaim teooria käsitleb idu- ja somatoplasma eristamist. Iduplasma (sugurakkude kromosoomides paiknev) on põlvkonniti pidev (aga muutumis- ja evolutsioneerumisvõimeline). Keharakkude somatoplasma areneb indiviidi arengus iduplasma juhtsignaalide ja keskkonnateguritr toimel, kuid ei mõjuta iduplasmat. See käsitlus on mendelliku geneetika mõistes esimesi genotüübi ja fenotüübi lahutamisi. 1.7.Eugeenika (õpetuse inimese tõupuhtusest)
heterosügootsed kui ka homosügootsed isendid. 3. Sõltumatu lahknemise printsiip e. vaba kombineerumise seadus: Erinevad alleelipaarid segregeeruvad ja kombineeruvad järglastes üksteisest sõltumatult. 19. sajandi viimasel kolmandikul avastati kromosoomid (tartlane E. Russow üks kromosoomide kirjeldamise ja mõistmise asjaosalisi 1872. a). 1885. a näeb August Weismann (1834-1914) kromosoomides pärilikkuse kandjaid. Hakkas rääkima geno- ja fenotüübist (idu- ja somatoplasma). 57 1900 taasavastatakse Mendel (geneetika=mendelism), alates 1906. aastast tekib nimetus geneetika. Vaidlus toona käis meetriliste ja mittemeetriliste tunnuste pinnal (kvantitatiivne pärilik muutlikkus). Algas geneetika arengus nn klassikaline periood, selles neli teooriat: 1. Geeniteooria. (geen kui abstraktne mittemateriaalne ühik); 2. Kromosoomiteooria geen osa kromosoomist. (Morgan, 1910); 3. mutatsiooniteooria; 4
annaabi.ee 
