andestame endale ja üldse kõigile ja kõigele. Võib-olla ei tulnud nohu, mis oleks pidanud olema karistus solvumise eest esmaspäeval minu kehasse sellepärast, et ma endale solvumise andestasin? Teiseks väiteks, mille tule alla võtan, on see, et liigne kehakaal tuleneb vihast (ehk liigsest vihast?). Mõni aeg tagasi, mil olin väga ametis omaenda poolt õigeks tunnistatud tee järgimisega, vaatasin inimesi ning muudkui vihastasin, muudkui solvusin ja muudkui vihkasin kõiki, kes olid minu silmis suurte pahedega üle kuhjatud. Viilma õpetuse järgi oleksin pidanud poole aastaga ligi poole oma kaalust juurde võtma (varem olin ma lihtsalt enesehaletsusega ametis nooruk, kes ei osanud hukka mõista kedagi, peale iseenda). Võin ju tõesti minna nii kaugele, et nimetada kogu maakera ümber vaid pettekujutluseks. Kuid siiski, see pettekujutlus eksisteerib minu olemas olematus maailmas. Sama loogika alusel ütlen, et
Kõige esimesena tuleb meelde tülitsemine kunagise klassijuhatajaga, kes oli ühtlasi ka kehalise kasvatuse õpetaja. Miks just see konflik, ei oska öelda. Ilmselt jättis see minusse oma jälje ja oli esimene tõeline konflikt. Olin sel ajal 13 aastane. Oma tervise tõttu olin kehalisest kasvatusest vabastatud, tunnis käimine oli perearsti sõnul vabatahlik (nii sain mina aru). Kuna tunnid olid sel päeval viimased, tahtsin ära koju minna, aga õpetaja ei lubanud. Mina muidugi kohe solvusin, et kuidas ei luba, ma võin minna. Õpetaja jälle vastu, et pead olema ja kõik, lihtsalt istud kasvõi pingil ja vaatad mida teised teevad. Olukord läks väga pingeliseks ja tõstsime ikka korralikult teineteise peale häält. Asi lõppes selelga, et lihtsalt marssisin tunnist minema. Lõpptulemuseks oli märkus, põhjuseta puudmine ja õpetaja poolt emale helistamine. Palju hiljem mõistsin, et see oli viga ja õpetaja ei osanud samuti hetkeolukorda adekvaatselt hinnata
annaabi.ee 
