"solistas" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

kuivalt läbi võisid minna. Hirv ununes neiu meelest. «Need kivid on veel minu pärast pandud,» mõtles ta meelde tuletades. «Ja-jah, me tahtsime Oodoga kord Jaanuse juurde minna ja ei pääsenud üle jõe, kuni Jaanus meie hüüdmise peale tuli ja kivid jõkke kandis . . . Jaanust ei ole ma viiel aastal näinud, lossis pole ta kordagi käinud. Mis nägu peaks ta nüüd olema? Tema kodu on siin ligidal . . . kas lähen vaatama või pöördun tagasi?» Aga juba solistas hobune jalgadega vees. Neiu ratsutas jõest läbi, teisest kaldast üles ja siis pooltahtmatult, kartes ja viivitades mööda kitsast jalgteed edasi, mis puude vahel eemalt valendava palkaia poole viis. «Küll võib Jaanus nüüd suur ja tark olla.» mõtles Emiilia, hobust omapead sammuda lasleä, «ta oli nii mõnus, mõistlik poiss . . . » Neiu peatas oma mälestuste voolu ja pidas hobuse, kes parajasti puude vahelt välja astus, järsult kinni