Metodoloogiline solpisism on arusaam, et ainult mõtetes võib kindel olla ning keha ja aju võivad olla osa välismaailmast. Klassikalise solipsismi probleemid tulenevad enda kogemusel põhineva subjektiga samastamisel või eristamisel. Enda samastamisel või eristamisel subjektiga(nähtus, teine inimene, füüsiline keha vms) ei võimalda objektiivse maailma võimalikkust, sest kogu olemasolevat maailma tajutakse subjektiivsena. Solipsism ja religioon Kõige paremini saab solipsismis ja erinevates religioonides leida ühiseid jooni keha ja vaimu probleemi kaudu. Keha ja vaimu probleem on suhe keha ja vaimu vahel ning erinevates religioonides võetakse keha ja vaimu erinevusi või sarnasusi erinevalt. Osades religioonides esineb monistlik seisukoht, milles tunnistatakse vaid ühte kehast või vaimust. Teised religioonid tunnistavad rohkem dualistlikut seisukohta, milles tunnistatakse mõlemat. Kõige paremad näited esinevad idamaistes filosoofiates ja uskumustes.
paigutada Jahve`sse sisse, siis tekib küsimus - mille alusel ta neid tegelasi valib? Saatanal oli raamjutustuse algul selge omaette identiteet ja Iiobil samuti. Miks siis valida Jahve üheks aspektiks Saatan, kuid mitte Iiob? Nende autonoomsuse määras ei näi küll olevat mingit vahet. Kui aga osa tegelasi on võimalik paigutada Jahve`sse, siis ei takista tegelikult miski seda protsessi jätkamast ning see lõpeks jumalikus solipsismis, kus Jumalasse on sisestatud kõik ja Jumalal jääb üle tunnetada ainult iseennast. Ka Kristuse ristisurmale leiab Jung oma teoloogias koha. Ta hülgab traditsioonilise kristliku vaate, mille kohaselt kujutas ristisurm endast inimvõla lepitamist Jumalale. Jung näeb, et ristisurm oli vajalik taastamaks õiglustasakaalu, mis sai rikutud selle läbi, kui Jahve ülekohtuselt piinas peaaegu surnuks lõpuni ustava Iiobi. Ristisurm oli Jumala poolne lepituse otsimine tehtu eest
annaabi.ee 
