Eesti ajakirjandus pakub kõneainet
poliitiliste vabaduste kõrval sõnavabadus. Sõnavabadus on ka vundamendiks, millele
on üles ehitatud kogu tänapäevane moodne meedia. Kuid viimasel ajal on mõningate
ajakirjanike jaoks sellest vabadusest saanud õigus ja lõpuks lausa kohustuski. Kas
Eesti ajakirjandus on lugeja jaoks piisavalt huvipakkuv ning mis on selle edu
võtmeks?
Lugejate võitmiseks kiirustatakse, sellega kaasneb infotühjus fotodes ja
vassimine faktides. Kas tõesti on vaja isegi soliidsetel päevalehtedel nii palju
muretseda lugejate tähelepanu pärast, et sisulist asja saavad ajada ainult sellised
üllitised, millel pole vaja muretseda publiku hulga pärast -- "Pealtnägija",
"Ärapanija" ja "Trikimees"? Näiteks kirjutas Eesti juhtivaid ajalehti "Eesti postimees"
29ndal Novembril teemadel: "Kaks hiinlannat jäid riideid varastades vahele" ning
"Inspektorid tabasid salaküti koos ebaseadusliku relvaga" . Selle asemel, et viia kurssi
annaabi.ee 
