oma tulevase naise Susannah Daae Thorenseniga, kellest sai tema innustaja kogu eluks. Ometi ei saavutanud Ibsen edu näitekirjanikuna: kõik tema sel perioodil kirjutatud ja lavastatud näidendid (komöödia ,,Jaaniöö", ümbertöötatud ,,Normannid", ajalooline draama ,,Ostrati emand Inger") kukkusid läbi. Publik ei oodanud sellist probleemidekäsitlust, nagu pakkus Ibsen. Pisut paremini võeti vastu rahvaluulemotiividele tuginev ,,Pidu Solhaugis", kuid järgmist näidendit ,,Olaf Liljekrans" tabas taas hävitav läbikukkumine. Ibsen oli tol ajal vaene nagu kirikurott. Ibsen oli oma kodumaa veendunud patrioot, kuid elu tolleaegses Norras oli kõike muud kui võitlus ideaalide eest selle asemel laiusid kildkondlik võimutaotlus ning omakasu tagaajamine. Ibseni näidendid, mis õhutasid patriootilisi tundeid ja rahvuslikku uhkust, jätsid publiku külmaks. Kõige
HENRIK IBSEN (1828-1906) Teda peetakse üheks tuntumaks teatrigeeniuseks. 1851-57 oli I Bergeni Norra teatris kunstiline juht ja lavastaja - tutvus ta lähedalt teatri köögipoolega, sai võimaluse sõita õppereisidele Kopenhagenisse, Berliini ja Dresdenisse. Valmis ka rida näidendeid: komöödia "Jaaniöö"(1853), aj. draama Östråti emand Inger" (1854 norralaste vabadusvõitlus 16.sajandil), draama "Pidu Solhaugis"(1855), näidend "Olaf Liljekrans"(1857) Üks keskseid probleeme Ibseni loomingus on eneseteostuse küsimus. Eneseteostus, mis põhjustab teistele inimestele hädasid ja õnnetust, ei saa olla humaanne. Järgmistel aastatel töötas H.Ibsen Kristiania Norra teatris kunstilise juhina. Kristianias osales B.Björnsoniga "Norra Ühingus", mis võitles norra kultuuri vabastamise eest taani mõjude alt. Esimene suurem teos sellest perioodist oli "Armastuse komöödia" (1862), 1863.a
oma tulevase naise Susannah Daae Thorenseniga, kellest sai tema innustaja kogu eluks. Ometi ei saavutanud Ibsen edu näitekirjanikuna: kõik tema sel perioodil kirjutatud ja lavastatud näidendid (komöödia ,,Jaaniöö", ümbertöötatud ,,Normannid", ajalooline draama ,,Ostrati emand Inger") kukkusid läbi. Publik ei oodanud sellist probleemidekäsitlust, nagu pakkus Ibsen. Pisut paremini võeti vastu rahvaluulemotiividele tuginev ,,Pidu Solhaugis", kuid järgmist näidendit ,,Olaf Liljekrans" tabas taas hävitav läbikukkumine. Ibsen oli tol ajal vaene nagu kirikurott. Ibsen oli oma kodumaa veendunud patrioot, kuid elu tolleaegses Norras oli kõike muud kui võitlus ideaalide eest selle asemel laiusid kildkondlik võimutaotlus ning omakasu tagaajamine. Ibseni näidendid, mis õhutasid patriootilisi tundeid ja rahvuslikku uhkust, jätsid publiku külmaks. Kõige
annaabi.ee 
