Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused aastatel
tsaaririigi sõjalisest aktiivsusest mida suurem see oli, seda rohkem aastakäike kuulus
nekrutikohustuse alla. Kuni 1817. aastani võeti nekrutiks üldjuhul 17-37-aastaseid mehi,
kuid oli ka erandeid. Näiteks ühel 1812. aasta nekrutivõtmisel lubati sobivas vanuses
meeste vähesuse tõttu sõjaväeteenistusse anda 12-40-aastaseid (Laur, 2003).
Nekrutikohustuse kehtestamisega lisandus talupoegadele veel üks põgenemismotiiv
pääseda ränkraskest soldatisolekust. Pageti enamasti metsarikastesse piirkondadesse,
sageli ka kaugemale Venemaale, Soome ja Rootsi. Talupoegade pagemine
sõjaväeteenistuse eest kestis kogu nekrutikohustuse ajajärgu vältel, kuigi
kubermanguvõimud seda takistada püüdsid. Haruldane ei olnud ka juba väeteenistuses
olevate meeste deserteerumine (Laur, 2003).
Teine märkimist vääriv detail 18. sajandi teisest poolest oli viinapõletamine, mida
harrastasid mõisnikud
annaabi.ee 
