veeimavuse näitajat tugevust ja jäikust erisoojusläbivust materjali füüsilist paksust Vundamenti soojustades ongi olulisim läbi mõelda sokli- ja hoone välisseina ühendus. Üldjuhul jäävad kandev ja välissein ja vundamendisein ühele vertikaalsele joonele, mis tähendab, et soojustusplaadid saavad kulgeda ühes tasapinnas (keerulisem on plokkvundamendile istuv puitkarkass-sein). Nüüd tulekski viia sobivusse maapealse seina ja sokliseina soojustuse omavaheline arhitektuurne sobivus, samal ajal jälgides, et kihid tagaksid ka piisava soojapidavuse. Täna võiks suurimaks soojusläbivuseks võtta sokli seinal 0,2 W/m 2K ja välisseinal 0,15 W/m2K. Näiteks IKO Enertherm PIR-soojustusega tuleks sokli sein soojustada 100 mm paksuselt ja välissein ise 140 mm paksuselt, nii mahub ilusti betoonist või plokist soklikivi soojustuse ette soklit vormistama. XPSi puhul tuleks sama tulemuse saavutamiseks lisada 50 mm kiht soojustust
o vertikaalne hüdroisolatsioon tuua maapinna joonest ca 300 mm kõrgemale. Vertikaalse hüdroisolatsioonimaterjali valikul on pakutud kaks varianti – polümeerselt modifitseeritud paks bituumenkate (materjal ei põhine kivisöetõrval) või mineraalne kiht (tsemendi baasil), o materjalid on välja töötatud nii pinnaseniiskuse kui ka survelise veekoormuse vastuvõtmiseks. Lahendusettepanekutel on arvestatud vertikaalse välimise sokliseina tasandamine astmeni, mis võimaldab XPS-soojustusplaatide paigaldust. Soojustuskiht täidab ühtlasi ka vertikaalse hüdroisolatsiooni kaitsefunktsiooni, o paigaldada vundamendi kaevikusse drenaaži ja sademevee ärajuhtimise torustikud. Sademevett ei tohi juhtida drenaažitorustikku. Vundamendi vastas oleva pinnase vertikaalne drenaaž on lahendatud geotekstiiliga drenaažimatiga, mis paigaldatakse vertikaalse soojustuskihi peale.
annaabi.ee 
