V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nagu me tänapäeval ütleksime, ta peastaap tungis tema järel poodiumile ja suurendas
omakorda parteri hämmeldust ning uudishimu. Neid osutati ja nimetati üksikult. Igaüks
tahtis vähemalt näidata, et ta kedagi neist tunneb, kes Marseille' piiskoppi Alaudet'd, kui ta
õieti mäletab, kes Saint-Denis' kloostri priorit, kes Saint-Germain-des-Prés' abti Robert de
Lespinasse'i, seda ühe Louis XI armukese liiderlikku venda -- kõik see toimus tugevate
pilgete ja kriiskavate hüüdude saatel. Soklaarid aga loopisid. Täna oli nende päev, nende
nar-ripidu, nende saturnaal, kohtukirjutajate ja skolaaride iga-a,astane orgiapäev. Polnud
sellist ebasündsust, mil täna õigust poleks olnud esineda või mis püha poleks olnud.
Rahvahulgas ringlesid ka lõbusad tüdrukud, nagu Neljanaela Simone, Turske Agnès,
Sikujala Robine. Kuidas mitte oma lõbuks ropendada ja pisut jumalavallatu olla nii ilusal
päeval ja nii kenas vaimulike ja lõbutüdrukute seltskonnas? Ja nad ei maganud ka; keset
annaabi.ee 
