Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
ümbruskonna ja teiste linnadega.)
G.o. kõrgaeg on 1830-50 (selles zanris kirjutatakse ka 1860-ndatel). G.o. On suurejooneline vaatemäng pealinna
publikule, efektid, massid laval. Ainestik valdavalt ajalooline - tundelised armastuslood keskaja ja renessansi
ajaloosündmuste taustal, kusjuures autoreid (ja publikut) köitis ka eksootika. 5 vaatust, rohkesti koore ja balletti (pr.
traditsioon, vt juba tragédie lyrique), ansamblid tähtsal kohal. Libretist Scribe toob grand opérasse nn sokidramaturgia
- ootamatud pöördepunktid süzees, teravad kontrastid massistseenide ja tundelise privaatsfääri vahel. Muusikas ja
lavakujunduses püütakse edasi anda lokaalkoloriiti (tegevuspaiga või -aja eripärast värvingut), orkestritämbrid on selles
suureks abiks, aga ka vastavad olustikumuusika zanrid. Pariisi Opéra orkester oli suure koosseisuga ja väga heal
tasemel.
G.o-d iseloomustab maaliline mitmetasandilisus: solistid, ansamblid, koorid, lavakujundus. Selliseid maalilisi stseene