Tõde ja Õigus II Terve tekst
tunduvad seest tühjadena. ,,Nagu linnuluud," mõtles ta endamisi, katsudes teravaks muutunud
jalasääri.
XL.
Nõnda möödus pühade vaheaeg ja siis hakkas maja uuesti kihama. Tulid tagasi vanad
õpilased, saabus uusigi, sest härra Mauruse asutise uksed olid alati avatud. Indrek kõndis pisut
nagu juhmina selles kihinas-kahinas. Aga ometi oli tal nõnda parem kui pühadeaegses
vaikuses. Oli ikka ja alati midagi, mis ei lasknud soiguvat mõtet tampida samal paigal. See mõte
oli tal juba ammugi olnud, aga teadlikult tabas ta tema alles metsas männi all, kui ta seal oksa
küljes parajasti rippus. Aga siis ta ei mõelnud seda mõtet täiesti, vaid jättis ta sinna paika, sest
ta arvas, et võib-olla tal pole üldse enam tarvis mõelda ei seda ega ka teisi mõtteid. Jah, seda
oli ta seal männi all arvanud. Aga kui ta kodu sängis palaviku käes vaevles ja pikkamisi toibuma