Külatänav
Kuu
paistis neile teevalgustajaks olevat otse ees ja varjud nende taga näisid peagi kaduvat
kaugustesse.
Oli taas vaikus. Vaikse meloodiana kostus tuulekellade summutatud helinat, mis
rippusid pea iga külamajakese ukse kohal. Tuul oli jäänud nõnda vaikseks, et kaunid
tuulekella kõlad hakkasid tasakesi vaibuma. Siis astus ühest väikse ovaalse aknaga uksest
välja vanem meesterahvas, kes oli tulnud trepimademele suitsu tegema. Mees soigutas omi
mõtteid peas.
,,Ma istusin nõnda väljas trepil, kui mu naine veel elas. Polnud suitsetamis, polnud
kurbust, polnud üksildust. Me istusime siin kiiktoolis kahekesi, tema käsi minu käes, sõrmes
oli tal alati erakordselt ilus nartsissikujuline sõrmus, mida peetakse õnneliku abielu
sümboliks. Mu pilk oli alatasa sellel sõrmusel ja mõtted meie abielul. Meil oli õnnelik abielu
ja see sõrmus tõestas seda veelgi." Mehel oli sõrmede vahel seesama sõrmus ja pinksalt vaatas
annaabi.ee 
