Eesti Vabariik on kui sogasest veest püütud kala Rahvatarkus ütleb, et sogasest veest on hea kala püüda. Miks see siis nii on? Mille poolest ona parem tegutseda sogases kui kristallselges vees? Eestlased on alati olnud kavalad ära kasutama segaseid olukordi enda kasuks, olgu see siis muistsel ajal või tänapäeval. 28. juuli 1914 algas Esimene maailmasõda. Meie regioonil oli alanud sõjas Venemaale relvajõudude ettevalmistamise tähtsus - Eesti territooriumist sai Vene põhjarinde tagala. Ka enne sõda oldi Eestisse rajatud mitu olulist sõjaobjekti
Selliseks ohutuks keskkonnaks sai vesi. Ahvinimene oli kahepaikse eluviisiga loom, kes suurema osa oma elust veetis vees, otsides jõgede ja järvede kaldaäärseilt madalikelt endale toiduks sobilikku - limuseid, söödavate veetaimede juuri, vähilisi jne. Kuival maal käis ta ainult ööbimas. Tänu vee-elule muutus ahvinimese välimus. Ta muutus täielikult kahejalgseks, sest käed olid tarvilikud veekogu põhjast toidu leidmiseks. Sogasest veest toitu otsides muutus labakäsi tundlikuks ja haaramisvõimelisemaks. Limuste kättesaamiseks tuli nende kojad purustada, seda oli hea teha kiviga. Ühtlasi tekkis nõnda harjumus kasutada toidu hankimisel abivahendeid. Aegamööda hakati neid käepärasemaks kujundama. Osavinimene (Homo habilis) Tööriistade valmistajaks polnud aga enam ahvinimene, vaid osavinimene (Homo habilis) - esimene inimese eellaste seas - keda juba õigusega inimeseks võib nimetada
annaabi.ee 
