Eksistentsialistid – elu absurd
kassid või koerad, me ei saa teada, mis nad mõtlevad või kas üldse mõtlevad. Camus' tsiteerib
Sisyphose müüdis Karl Jaspersi:" See piiratus viib mind iseendasse, sinna, kus ma ei saa
enam jääda objektiivse vaatepunkti varju, mida ma ainult esindan, sinna, kus ei mina ise ega
teiste eksistents ei saa mulle enam vaatlusobjektiks olla."
Eksistentsialiste leidub ka usklike seas ning
nemad lahkavad elu absurdi küsimust läbi usu. Näiteks Soeren Kierkegaard, kelle töid
peetakse üldiselt eksistentsialismi alguseks, kirjutab, et uskumine on justkui arukaotamine
selleks, et võita jumal. Teoses ,,Kartus ja värin" propageerib ta usku kui kirge, mille eesmärk
on paradoks, mis ühendab vastaspooled, teeb ajaloolisest igavikulise ja igavikulisest
ajaloolise. Tõsi, et vanasti, kui religioon omas ühiskonnas suurimat tähtsust, toimus
enesetappe vähem. Kirik, vähemalt ristiusu korral, kui usu materiaalne ja institutsionaalne
annaabi.ee 
