Tiit Lauk humanitaar
Seega pole võimatu, et kavas oli rohkemgi P. Veebelilt laenatud
seadeid. Nagu R. Tilgari märkmetest selgub, mängis “Rhapsody in Blue” soolopartiid Leo
Tauts ise. Kuigi Tilgar tema mängu kohta midagi ei kirjuta, võib L. Tautsi pianistlikke või-
meid ja nõudlikkust teades järeldada, et esitusele polnud midagi ette heita. Küll on R. Tilgar
aga kriitiline orkestri suhtes, leides, et tehtud on vähe tööd ja seetõttu kannatab nende mäng
ebaühtluse all. Eriti sobimatuna tuuakse välja E. Perdi ülepakutud mängumaneer (R. Tilgar II:
101). Küllap oli siin oma osa ka L. Tautsi siis veel napil orkestrijuhi kogemusel.
Kui võrrelda kõiki teadaolevaid varemtoimunud džässikontserte, torkab silma, et Tautsi
kontsert sarnaneb oma olemuselt rohkem Veebeli nn “jazz-sümfooniliste” kontsertidega kui
Speegi puhtalt svingstiilis kontserdiga, seda nii orkestri koosseisu (viiulid) kui kava poolest.
202
K. Lareni kiri autorile 1.12.2004.
203
annaabi.ee 
