Essee Juhan Smuuli "Väike luuleraamat" kohta
Isikustamised nagu
"lained uniselt pahisevad" ja "tuul küünistab merd nagu raspel" on Smuuli puhul tavalised. Ma
arvan, et Smuuli luuletuste sõnum on inimesi mõtlema panna sõdade ja kõige selle juurde kuuluva
üle. Minu arust on need luuletused sünged ja suure mõjuka sisuga. Näide:
"Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus
ja rätti surut ema vaikne nutt,
siis tõusis rinda valuline õrnus
ja vähesõnaliseks vaibus jutt."
Mulle isiklikult meeldib rõõmsam luule rohkem kui sünge, Juhan Smuulilik luule. Luuletaja stiil on
küllaltki otsekohene ja selge. Ta räägib asjadest nii nagu päriselt on.
Kõige huvitavam oli lugeda isamaalisi luuletusi, mis rääkisid sõjast või sõtta
minekust. Need olid minu jaoks meeldejäävamad ja sõnumiga. Oli tunda meeleolu, mis käib
sõdadega kaasas. Autorile oli sõjavägi tuttav, sest ta oli ise 3 aastat sõjaväes, kuigi ta tervise tõttu
sõjas ei käinud kordagi