Arvo valton
mäluvahendeid. Raamatuid ja pähekulunud tekste, identiteedivormeleid on inimkultuuris
raskem hävitada kui mis tahes muud mälukandjat.
Seda vähest, mis me enestest ja soome-ugri sugu rahvastest teame, oleme teada saanud
ikka kirjalikest allikatest, vanadest, varastest tekstidest ja ka uutest, kõige uuematest
katsetest seda me olemasolu keele äärealadel, kus ta on kõige värskem ja teravam,
mõtestada. Vahendades, kokku pannes, kogudes, tõlkides, uuesti luues peamiselt 20.
sajandi smugride kirjandust, luulet, töötab Valton nende mälu, peagi nende mälestuse
säilitamise nimel. Muidugi on see eetiliselt laetud ja ränkraske töö, võitlus tuuleveskitega,
sest ega see Eestis eriti kedagi ei huvita.
Me kõik teame, et luulet ostetakse üldse vähe, tõlkeluulet veel eriti vähe. Muidugi, ses
pole midagi erandlikku, kõikjal maailmas on see nii. Soomlased müüvad Saarikoski
tehtud luuletõlkeid, pannes ta nime suurelt kaanele see on eeldus, et üldse huvi tekiks.