Pygmalioni etenduse arvustus
Eriliseks tegi see asja
olu et näitlejad mängisid mittut erinevat rolli erineva iseloomu ning kõnemaneeriga mis pettis väga
hästi ära. Lavastuse aga sidus tervikuks ilmselt Eliza kes oli peategelaseks ning samma aegselt kogu
loo hing.
Väga kaval ja omamoodi lahendus oli leitud lavakujundusele. Lavale oli veetud 4 suurt valget
taplood/seina mida oli kerge ümber tõsta ja millega oli kõige lihtsa lavakujundust muuta. Stseeni
muutudes tõsteti neid järjekordselt ja sisi visati näitek slinakesed üle selle millel oli kujutatud roosid ja
tänu millele oli kerge kujutada aeda. Kuna need olid valged linad siis kasutati paaril korral ka varjude
mängu sellega. Näiteks siis kui oli vaja kujutada Eliza vannis käiku. Tänu taploodele oli lihtne nii
kujutada Higginsi kodu, Proua Higginsi aeda kui ka tänavaid ja balli ruumi. Kuigi kujundus oli
loodud tinglikult oli just see võtti etenduse efektile.
Lavakujunduse vahepausidel läks valgus pimedamaks ning näitlejad pomisesid lauluviisi