Tiit Lauk humanitaar
ja uuendustele vastuvõtlikum. Teine ja võib-olla olulisemgi põhjus on see, et oma arengu
esimestel aastakümnetel oli džäss valdavalt tantsumuusika ning tema areng toimus suures
osas käsikäes uute tantsude ja rütmide tulekuga tantsupõrandale. Seega oli see midagi hoopis
enamat kui pelgalt muusikaline nähtus. Koos muusikaga tulid uued, seninägematud tantsud
(shimmy, foxtrot, valss-boston, tango-milonga, one step, blues, caramba-step, charleston,
hupa-hupa, java, slavoma florida), mis omakorda tingisid hoopis uue käitumismalli välja-
kujunemise, mida võiks nimetada džässkultuuriks. Nii toimus see kogu Euroopas –
džässkultuuri invasioon oli toimunud ja nüüdsest jättis see oma jälje kõikide temaga kokku-
puutunud rahvuskultuuride arengule. Peame tõdema, et need muutused, hoolimata paljude
süvamuusikategelaste ennustustest, ei olnud sugugi ajutist laadi ja ei peegeldu pelgalt