Figuurid pinnakunstis olid üldistatud ja nn. Egiptuse poosis- silm otsevaates, pea küljelt, keha otse, jalad küljelt. Seda poosi ei kasutatud oskamatuse pärast, vaid see näitas pigem kujutatava tegelase kuuluvust igavikku, vähemtähtsaid inimesi (orje, sõjavange) kujutati anatoomiliselt õigemini. Objektide vahele paigutati ülevalt alla loetav piltkiri- hieroglüüfid. Perpektiivi ei tuntud. Tähtsamad isikud kujutati lihtsalt suuremana. Üheks tuntumaks (vanemaks) skulptuuriteoseks on Narmeri palett(reljeeftahvel, vanus ~5000 a.). Paljude Mastabade seinamaalidel kujutati loodusvaateid. (medumi haned) Fantastilises olendist sfinksist (inimpea, lõvi keha, kotka küünised)leidub palju ümarskulptuure. Kuulsaim neist on Sfinks Giza väljadel. Egiptuse kunst püsis kaua aega reeglipärasena ja rangena, muutus tuli vaarao Ehnatoni valitsemisajal. Seniste mitme jumala austamise asemel pidi nüüd uskuma ühte Atonisse (päikeseketas)
täiuslikke omadusi. Hellenismiajal hakkas ideaali kujutamine asenduma realismiga. Hellenismiajal eelistati kas väga suuri või väga väikseid kujutisi. Maailmaimeks peeti ~40m kõrgust Rhodose kolossi, mis kujutas päikesejumal Heliost tõrvikut hoidmas. See oli valmistatud pronksist ning täitis ka tuletorni ülesannet. Autoriks oli Chares. Ligi 3m kõrgune oli Samothrake Nike marmorkuju, mis sai oma nime leiukoha järgi ja mida peetakse üheks kaunimaks skulptuuriteoseks üldse. Hellenistlikus kunstis oli tähtsamal kohal psüühika kujutamine ja eri tunnete väljendamine. Pergamoni riik pidi võitlema keltidega ning seda lahingut meenutab sureva gallialase kuju, keda on kujutatud väärikana, kuigi tegemist oli vaenlasega. Allegooriliselt kajastab sõda Zeusile pühendatud hiigelaltar Pergamonis. Pergamoni altari 130 m pikkusel friisil on kujutatud lahing jumalate ja gigantide vahel. Reljeef on nii kõrge, et kujud peaaegu eralduvad taustast
annaabi.ee 
