Auguste Rodin
uuris skulptuuri antiikkunsti teoste, samuti ka Michelangelo, Houdoni ja Rude'i tööde järgi.
Skulptuuris oli tänu selle spetsiifikale tähelepanu keskpunktis alati inimene. See õhtutas
ka Rodini keskendama kogu oma loomingulist jõudu teemale, mis 19 saj maalikunstis oli
tagaplaanile tõrjutud. Rodini köitis peamiselt sangarliku inimese kuju, mis juba antiikajast
alates oli kütkestanud suuri meistreid. Kuid tema kunst ei olnud nii tasakaalukas ja
viimistletud kui vanaaja suurte skulptuurimeistrite looming. Rodini kunstilises ütlemises oli
palju närvilist, erutavat ja liialdatut. Hoolimata sellest tõendavad tema teosed, et 19
sajandi lääne-euroopa kunstis polnud üllad inimlikud ideaalid veel välja surnud.
Juba Rodini noorpõlvetööd üllatasid oma võltsimatu tõetruudusega:
,,Mees purustatud ninaga"(1864) ja ,,Pronksiaja inimene"(1877)
tundusid kaasaegsetele pärast akadeemiliste skulptorite kujusid,
mida oldi harjutud nägema, elusa inimese järgi
valmistatudkipsmudelitena
annaabi.ee 
