Amandus Heinrich Adamson
aga asjatud, ta ei leidnud enam Galkin Vraskoid kuskilt. Ettevõtliku ja
energilise noormehe lakkamatud katsed edasi jõuda äratasid huvi Paldiski
kohtunikus Kalkis, tema saatuse vastu, sellepärast kirjutas ta Adamsonile
soovituse Teaduste Akadeemia presidendile, samuti Kunstide Akadeemia
auliikmele Lütkele, kelle abil Adamson saigi kooli sisse. 1876. aastal
8.jaanuaril tegi Adamson avalduse Peterburi Kunstide Akadeemiasse
vabakuulajaks. Ta saigi vabakuulajaks, aga üleminek skulptuuriklassi toimus
juba samal semestril. Väga tabavalt sobivad Adamsoni väsimatute püüdluste
iseloomustamiseks Ants Laikma sõnad: ,,Ei olnud siis meil veel ,,tundisid" ega
,,kunsti" kursuseid- koolisid, ei kunstnikke, ei kunstiseltsi ega näitusi, mis
oleks õhutanud, kust oleks saanud näha, leida mõtet või algatust, äratust või
õpetust... Olid ainult ,,töpperite", tislerite ja maalrite ,,värkstoad", - sealt
kiskusid, kasvasid, kangenesid välja meie esimesed kujurid, Eesti saava kunsti