13. sajandi teisest poolest pärineb Ojamaa tüüpi ristimiskivi kupa (vaagnaosa), mille iga 12 tahu kaunistuseks on ümarkaarne, allapoole ahenev süvend. Jalg on hilisemat päritolu. Keerukas ajalugu on Kaarma kiriku vanal hilisgooti altaril. Ilmselt kahest vanemast altarist rekonstrueeritud altari kinkis kirikule Kaarma lääniisand Berent Berg 1547. aastal. Võimalik, et ta hankis selle Tallinnast, kus 1524. a. pildirüüstekampaanias said kannatada paljud kunstiteosed. Altari algset skulpturaalsest keskkompositsioonist "Viimne kohtupäev" on säilinud üksikud fragmendid; nähtavasti oli see tugevasti purunenud juba enne Kaarmale toomist. Liikuvate altaritiibade sisekülgedel paiknes kompositsiooni juurde kuulunud 12 apostlifiguuri, mis 1884. a. paigutati uue altari tiibadele (praegu Saaremaa muuseumis). Umbes 1520. a. loodud skulptuurid kuuluvad ilmselt Lüübeki viimase hilisgooti meistri Claus Bergi loomingu mõjuringi. 1547
Nii pidi Knidose linn rahulduma alasti Aphroditega. Kuid juhtus ime. Knidose Aphrodite templisse paigutatud kuju sai üheks antiikmaailma kuulsamaks taieseks. Inimesed tulid Väike-Aasiasse väga kaugelt, isegi Sitsiiliast ja Nikaiast (Nice'ist), et oma silmaga seda maailmaimet näha. Kujust sai selle linnriigi (polise) sümbol. Kujust tehti koopiaid, seda kujutati vaasidel, puutahvlitel. Knidose Aphroditest sai tõeline kaheksas maailmaime. Sellest skulpturaalsest kompositsioonist sai alguse üleüldine nn Knidose Aphrodite tüüpi naisekeha kujutamine kunstis. Kindlasti tuleb sama tüüpi taieseks pidada ka Louvre'i uhkust Milose Venust. Ehk annab Knidose Aphrodite aimu, mis asendis võisid olla teise väga kuulsa skulptuuri käed. Ateenas ei jätnud kadetsejad Phrynet rahule. Talle esitati süüdistus jumalate teotamises ning enda samastamises jumalanna Aphroditega. Kui suurkohtu liikmed olid juba pikast süüdistuskõnest
EKSPRESSIONISM. Ekspressionistliku arhitektuuri ilmingud, mida võib käsitleda juugendstiilist välja kasvanud arhitektuurisuunana, väljendusid euroopa arhitektuuris põhiliselt aastatel 1905–1925 ning hääbusid lõplikult pärast Teist Maailmasõda. Ekspressionistliku arhitektuuri iseloomustab kompositsiooni rõhutatud väljenduslikkus, mis saavutati harjumuspäraste arhitektuurivormide tahtliku deformatsiooni tulemusena. Hoonet käsitleti sageli ainult skulpturaalsest aspektist vaadatuna. Vältides ajaloolist dekoori ei suutnud ekspressionism kaunistamisest siiski täiesti loobuda ning rakendas seetõttu kubismist mõjustatud ornamentikat. Tihti võis üldilmet mõjustada värv. Ruumikujunduses ja mööblikunstis ekspressionism ei juurdunud; interjööris küll püüti ekspressionistlikke jooni saavutada vormi deformeerimise ja dramaatiliste värvikontrastide kasutamise teel. Tehti katseid kanda ekspressionistlikke elemente ka mööbli vormikõnesse, eriti
annaabi.ee 
